Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse

Heiho

Nõnda tihti oled ennast avastanud mõtetes
Kuhu kiirustama peaks ja mida kõike jõuda võiks
Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse
Vahel raske kivina porisse kinni jääd

Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees
Aegade liiva oled ükskord tallunud oma tee
Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma
Käimata teed on ootamas veel meid

Kui vähe meil on aega teineteisele
Tihti vaikus sõnadega võideldes peale jääb
Olles kellega koos, keda tõeliselt armastad
Ei pea ju olema väheste õnnelike privileeg

Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees
Aegade liiva oled ükskord tallunud oma tee
Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma
Käimata teed on ootamas veel meid

Teeb meie valikuid vääramatuks aeg
Nagu miljon tähte taevas
Neid kõiki püüda me ei või

Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees
Aegade liiva oled ükskord tallunud oma tee
Iga uus päev loob võimalusi avastada maailma
Käimata teed on ootamas veel meid

Elu mõnikord tõstab sind linnuna taevasse


Getter Jaani-Me kõik jääme vanaks


Tuli siuke nostalgia hetk peale.
Praegu rõhub peas küsimus,kes ma olen?
Ma ei tea,kust selline asi nüüd tuli,midagi ju juhtunud ei ole,et ma peaksin niimoodi mõtlema.
Vb see laul,mis mu kõrvus kõlab,paneb mind nii mõtlema.
Üks sõber,keda sai ammu aega tagasi oma parimaks sõbraks nimetada,tahab minuga ära leppida ja taas saada osa minu elust.
See lõi mu enda maailmapildi sassi,sest ma arvasin,et me ei suhtle enam kunagi.
Ta on eluga edasi läinud ja mina ka aga üks osa on ikkagi puudust sellest veidrast puslest,mida nimetatakse eluks.
Ma nägin unes,et me olime taas koos ja saatsime korda oma hullusi.Naersime palju ja niisama lällasime ringi.Ta oli mu kõrval,kui ma elasin väga väga raskeid aegu üle.Ta hoiatas mind teatute inimeste eest.Ta hoolis minust.Nagu täna üks kallis inimene minule ütles,et sellised ju tõelised sõbrad on.
Aga kas mina olen tõeline sõber,kas mind saab usaldada,kas ma oskan teisi aidata.Ma ei tea,ma ei oska öelda,sest ma ei näe iseennast kõrvalt.
Ma elan aeg-ajalt oma enda loodud maailmas,kust ma ei pea välja tulema,kui ma ei taha.
Olen alati tahtnud olla keegi teine,kui mina ise.Eks see tunne mind aeg-ajalt ikka valdab.Vahel isegi vihkan ennast aga enesevihkamine on minust väljumas,sest mulle on teatud asjad selgeks tehtud.
Eksnäis,mis homme saab,kui ma Talle helistan ja räägin temaga.Ma tean,ma tegin ka vigu ja ma tunnistan neid ning ma palun andestust ka kui vaja,sest tugev inimene on see,kes tunnistab endale,et ta tegi vea ja ta õpib sellest.
Ma saan 20 on aega hakata käituma ka vastavalt,kui asi puudutab tõsiseid jutte.
Sain sellest tundest nüüd üle....


Homme on mul siis koolipäev,homme saan hommikul sünnipäeva laulu laulda Merxule:D
Homme lõpetan raamatu ära ja alustan joonistamisega.
Täna ma ei teinud midagi erilist,lihtsalt olin.

BYEZ.