River flows in you

Nagu pealkirjast aru saada siis ma kuulan praegu Yiruma klaverimängu ja olen veidra tujuga.Asi pole selles,et isegi kui väljas vihma kallab ja mu keha tuikab ning ma kuulan veits sünget muusikat,et see mu veidrat tuju põhjustab.Kindlasti eks ta annab seda edasi mingil määral aga ta ei põhjusta seda.Üks teatud inimene pani mind asjade üle järgi taas mõtlema,et mida ma olen korda saatnud ja mida mitte ning mida ma olen endast teistele rääkinud.Ma ei taha ennast kaitsta koguaeg.Ma peaksin selle teatud inimese endale rohkem ligi laskma,sest seda ta just tahabki.Ta tahab mind tunda.MIND ja just mind ja mitte kedagi teist vaid MIND.Vahest mõtlen,mismoodi küll mina temale ette jäin,et ta minust oma kümne küünega kinni hoiab.Ma pole seda kunagi nii tundnud,et keegi minust nii palju hoolib.Okey mu vanemad ka aga see pole see sama asi.Nendel asjadel on vahe.

Mul pole plaaniski Temast lahti öelda,kui just midagi viltu ei lähe ja ma asja perse ei keera.Ma tean,et Tal on vahel raske m

õista mind aga kellel poleks.Ma ei saa vahel ise ka endast aru.

Äkki see värk tuleb vanusega kaasa,kuigi

ma ei vasta ju oma vanusele.Käitun vahel pubekas nagu mu ema mulle viimasel ajal on hakanud taas ütlema.Ise ma ei saa sellest aru aga kui keegi teine sind kõrvalt näeb ja ütleb nii siis see paneb ju mõtlema,et peaks nagu ennast kokku võtma.

Aga see selleks mu tuju hakkab juba vaikselt paremaks minema,sest Ta on mul olemas ja see ongi kõik mida ma vajan praegu.

Ta pole praegu mu ligi aga küll varsti taas oleme koos.

Ma arvan,et ma ei viitsi rohkem kirjutada.